Roni ise oma mugavustsoonist välja või muidu …!

Keset tööpäeva, suvisel terassil, põnevate tööde ning tegemiste hulk aina kasvab… Kui keegi oleks mulle veel 5 aastat tagasi öelnud, et ma sedasi tööd teen, siis oleksin selle inimese küll välja naernud. Miks? Kes julgeb teha selliseid samme? Ma olin alati vaadanud natuke kadedusega neid inimesi, kes ütlesid, et võtavad mingil hetkel aja maha ja lähevad ennast otsima või siis hakkavad freelanceriteks. Minus seda julgust sel ajal selliseid muutusi teha ei olnud. Tänaseks on olukord muutunud ja olen avastanud, et mugavustsoonist välja astumine on end täieslikult ära tasunud! Ma olen märganud midagi, mida ma enne ei osanud tähelegi panna.

Meie koolitajad ja juhid räägime üsna tihti teemal “Mugavustsoonis olek”. Mida see mugavustsoon aga tegelikult tähendab?

Teooria ütleb, et mugavustsooniks nimetatakse psühholoogilist seisundit, kus inimese jaoks on kõik tuttav ning kus ta tunneb end hästi. Kogu keskkond, mis on tema ümber on tema enda kontrolli all ning seetõttu ei tekita see temas ka liigset ärevust ja stressi. Suure tõenäosusega leiab erinevaid definitsioone ja selgitusi veelgi, kuid laias laastus me saame aru, millega on tegu. Mugavustsoonis olles on meile kõik tuttav ja seal, kus me oleme on hea ning turvaline olla.

Miks ma võtsin taaskord selle teema ette, vaatamata sellele, et see on juba üsna palju räägitud ja teoreetiliselt teavad paljud inimesed, et mida see tähendab. Kuid kas tegelikult ka teavad? Kas me oleme ikka omistanud sellele lausele “astu oma mugavustsoonist välja” õige tähenduse?

Minu enda lugu on päris hea näide sellest, kus sa mingil hetkel saad aru, et oled jõudnud oma mugavustsooni ja teed siis muudatused- asud õppima, võtad uue projekti vedada, läbid mõne kursuse, loed natuke uusi raamatuid või teed veel midagi põnevat. Kinnitad endale seeläbi, et sa ei ole enam mugavustsoonis. Sa ju õpid ja muutud- samm sammult, tasakesi. Aga kuidas on tegelikult? Kõik need sammud, mida sa astud on ikkagi suhtleliselt mugavad- sa kontrollid olukorda, sa ei sea end liiga ärevasse ja stressi tekitavasse situatsiooni. Asjad laabuvad ja sujuvad ilusti sinu kontrolli all.

Kas päriselt on juhid nii palju mugavustsoonis kinni?

Olen juba pea 30 aastat töötanud suurtes organisatsioonides ja näinud väga palju juhte, kes kahjuks on jäänud kuidagi sellesse mugavasse olukorda pidama. Nad kasutavad endiselt juhtimisvõtteid, mis tänapäeval peaksid olema juba ammu muutunud, ei sea endale ega oma meeskonnale ambitsioonikaid eesmärke, sest saab ka ju natuke lihtsamalt. Ei innusta ega inspireeri proovima, katsetama ja kogema midagi uut. Nad lihtsalt juhivad, manageerivad. Kui ka keskkond seda kõike soosib, siis ei muutu ei äris, organisatsioonis ega ka inimestes midagi.

Vaatame nüüd teiselt poolt- juhid, kes teevad oma tööd innuga, on oma meeskondade juhtimisega saanud suhteliselt hästi hakkama. Vahel mõni koolitus sinna vahele, kus mugavalt kuulata koolitajat, teha kaasa pratilised harjutused, võibolla ka minna ja proovida (jällegi suhteliselt mugavalt) mõnda asja ka oma meeskonna peal. Kas nad on mugavustsoonis? Justkui ju ei ole, sest öeldakse, et kui sa arendad end ja teed natuke midagi teisiti, siis sa oled juba oma mugavustsooni lõhkunud.

Meie mugavustsoonist väljumised on üsna sageli liiga turvalised.

See, mille peale mina olen viimasel ajal palju mõelnud- meie mugavustsoonist väljumised on üsna sageli turvalised. Me õpime ja muudame end natuke, kuid proovime seda teha mitte väga jõuliselt ja ikka nii, et see ei tekitakse meile väga suurt ärevust ja et oleks piisavalt mugav ning enesekindel olla. Mulle meenub siinkohal üks olukord EMBA ajast 2018 sügisel, kui alustasime esinemisoskuste koolitusega. Minu jaoks pole esinemine juba viimased 20 aastat probleem ja arvasin, et see on nüüd küll koht, kus ma saan end mugavalt omas mahlas tunda. Aga võta näpust- meie koolitaja Margit Raid suutis teha selle alguse meile parajalt nii ebamugavaks, et see pani mind ennast peale seda korralikult analüüsima ja muutust ihaldama. Olen selle kogemuse eest Margitile ääretult tänulik, sest 1,5 aastat hiljem ütlen, et parim ebamugavustsoon oli.

Kui me vaid julgeksime juhitidena päriselt astuda suuremaid samme ning lõhkuda teadlikult enda igapäevaselt mugavat keskkonda.

Tulemused, mida me võime saavutada on kordi paremad ning preemia, mida elu meile pakub, on seda kõike väärt. Sama kehtib ka organisatsioonide kohta. Vahel on vaja suuremat tõuget, et saavutada paremaid tulemusi. Vahel on vaja riskida, suruda oma ego alla, katsetada, proovida, ka ebaõnnestuda, selleks, et kasvada inimesena, juhina. Albert Einsteini ütles ju hästi “Hullumeelsus — see on korrata ühte ja sama asja ootuses saada erinevaid tulemusi” Teame küll, aga ikka ei julge oma mõnusast olukorrast lahti lasta. Küsi vahel endalt- kuidas minuga on? Kas ma olen mugavustsoonis? Kui ma midagi ette võtan ja muudan, siis mis on see kõige hullem asi, mis saab juhtuda? Ja sa tegelikult avastad, et mitte midagi hullu ei juhtu. Saab ainult paremaks minna.

Tean nüüd seda omast käest. Oleks olnud lihtne teha muutus turvalise valikuga- liikuda järgmisesse ettevõttesse personalijuhiks aga see oleks olnud liiga mugav. Tänaseks olen saanud kogeda täiesti nullist äri käivitamist, brändi loomist ja seda valdkonnas, kus minul puudusid igasugused kogemused ja teadmised. Aga tehtud ta sai. FendaF on turul ning minu äripartner juhib seda täna edukalt. Lisaks olen leidnud endas julguse teha teoks oma ammune unistus. Kui olin veel väga noor ja alustasin oma personalijuhi karjääri, ütlesin välja: “Kui mina saan 50, siis ma küll enam personalijuhina ei tööta” Praegu muidugi on seda imelik mõelda, et miks ka mitte aga selle ütluse mõte oli sügavamal, kui ma arvasin. Nüüd olen julgenud selle teoks teha- kombineerides koolitamise, konsulteerimise ja äritegevuse oma muude uute põnevate avastustega.

Roni oma mugavustsoonist ise välja, kui sa ei taha, et sind selleks sunnitakse!

Koroona andis meile kõigile võimaluse vaadata asju teise kandi pealt ja teha midagi täiesti uutmoodi- virtuaalmeeskonnad, virtuaalsed koolitused, konverentsid ja värbamised, loovuse proovile panek, uutmoodi töökorraldus. Maailm meie ümber muutub veelgi, kõik vana raputatakse lahti ning uus on valmis asemele tulema. Milline see uus on, seda me veel ei tea. Kuid meil võiks olla julgust uut proovida, lasta see endale ligi ja seeläbi saada ka endale parem elu- eriti meil juhtidel, kes me oleme oma inimestele eeskujuks ja peaksime neid inspireerima.

Ei tohi astuda tagasi vanasse rööpasse. See on kahjuks nii lihtne juhtuma. Edukad on need juhid, kes astuvad välja rutiinidest, mugavustsoonist ja vaatavad nii juhtimisele, organisatsioonikultuurile, tööprotsessidele ja inimestele hoopis teise pilguga.

Tead ju isegi- mida ebamugavam sul uues olukorras on, seda suurem on ka muutus sinus eneses.