Arendades erinevaid valdkondi või ka organisatsiooni, räägitakse pidevalt, et tuleb kaasata inimesi ja koguda ning kuulata inimeste ideid. Eks head asjad sünnivad ikka koostöös erinevate inimestega ja tõepoolest, mida rohkem me inimesi kaasame ja ideid kogume seda suurem on tõenäosus, et midagi head sealt sünnib ka. Kuid on ohud, mida kaasamisel peab silmas pidama ning palju armastatud tavapärane ajurünnak kaasamise meetodina ei pruugi töötada.
Kuid kus on see piir, et kõik see kaasamine, mida me peame heaks ja oluliseks ei muutuks lihtsalt suure seltskonna kokku ajamiseks ja siis läbisegi mõtete paiskamiseks või kellegi sooloesinemiseks?
Üsna sageli kasutatav viis organisatsioonides on ajurünnak. Nii vähe või palju kui me seda õigesti kasutame.
Vikipeedia defineerib ajurünnaku järgnevalt: Ajurünnak (ka ajuraju) on rühmaviisiline meetod ideede leidmiseks ja nendest parimate valimiseks. Termin brainstorming pärineb Alex Faickney Osborne’ilt aastast 1942. Samuti toob Vikipeedia välja ka tõsiasja, kus enamik uuringuid näitab, et inimesed genereerivad grupis ajurünnaku käigus kokkuvõttes vähem ideid võrreldes sellega, kui nad genereeriksid ideid üksinda.
Ehk siis lühidalt on ajurünnak loominguline probleemidele lahenduste leidmise meetod, kus grupi liikmed genereerivad vabalt ideid. Õige ajurünnak sisaldab endas alati ka konkreetseid kokkuleppeid ja ühed olulisemad asjad, mida kokku lepitakse on ajurünnaku reeglid. Tavapärane koosolek ei ole ajurünnak- küll aga igapäevaelus seda sageli selliselt kasutatakse. Ajurünnaku peamised reeglid on:
- Kriitika on keelatud.
- Võimalikult palju ideid
- Kõik mõtted on teretulnud.
- Keskendumine teemale.
Miks grupi ajurünnak ei pruugi toimida?
Grupi ajurünnak on hea meetod, kui seda õigesti kasutada, kuid sellel on ka mitmeid miinuseid, mida tuleks organisatsioonides gruppidega töötades arvestada.
- Grupi ajurünnak võib tekitada sotsiaalset ärevust, kui inimesed – eriti need, kes on rohkem introvertsed, on mures teiste vaadete pärast nende ideedele. Häbelikud või introvertsed meeskonnaliikmed ei pruugi grupi ajurünnakutel sõna võtta.
- Mõnel inimesel võib ideede leidmiseks kuluda teistest kauem aega, mis võib piirata nende võimet traditsioonilistel ajurünnakutel osaleda. See kehtib eriti juhul, kui arutelu juhivad lõpuks inimesed, kes räägivad palju ja ei malda kuulata. See võib tähendada, et nende ideed muutuvad ainsaks “laual” olevaks ideeks.
- “Production blocking” – me kõik ei saa korraga rääkida ja mõned ideed lähevad kaduma. Ootamine, et teised oma ideed esitaksid, võib takistada ideede voogu.
- Ego – ma ei taha välja näha rumalana ja jätan kõige ebatavalisema idee ütlemata, siia lisandub ka hinnangu kartus: Hirm kriitika ees, mis omakorda võib takistada osalejaid oma ideid jagamast.
- Sotsiaalne sobivus: Inimesed võivad kohandada oma ideid grupiga, et mitte silma paista ja eristuda.
- HIPPO efekt ehk #Highest Paid Persons Opinion” ehk inimene, kes on kõrgemal positsioonil on justkui eelisolukorras ja tema ideed on justkui eelistatud ja õiged.
- Domineerivad isiksused: Mõned osalejad võivad domineerida arutelus, takistades teistel ideede jagamist.
- Vaba sõitmine: Mõned osalejad ei pruugi panustada ja “sõidavad kaasa”.
Ajurünnakuga on rohkem sarnast mõtlemst kui erinevat mõtlemist.
Mitmed uuringud näitavad, et traditsiooniline tuntud ajurünnak on parimal juhul ajaraiskamine; halvimal juhul võib see viia kardetud rühmamõtlemiseni ja isegi tootlikkust pärssida. Ajurünnakuga kaasneb sageli rohkem sarnast mõtlemist kui erinevat mõtlemist.
Samuti toob Vikipeedia välja ka tõsiasja, kus osa uuringuid näitavad, et inimesed genereerivad grupis ajurünnaku käigus kokkuvõttes vähem ideid võrreldes sellega, kui nad genereeriksid ideid üksinda.
Selle asemel, et kasutada levinud ajurünnakut on mõistlik proovida hoopis ajurünnaku asemele ajukirjutamist. Eesti keeles kõlab see muidugi üsna veidralt, kuid inglise keeles on see termin kasutuses kui – Brainstorming vs. Brain writing.
Nagu ajurünnak, on ka ajukirjutamine suurepärane viis uute ideede jagamiseks, loovuse julgustamiseks ja uuenduslike ideede arendamiseks. Selle kujundas Saksa turundusekspert Bernd Rohrbach 1969. aastal.
Ajukirjutamine sarnaneb ajurünnakuga: seda saab kasutada uute ideede genereerimiseks, loomingulise probleemide lahendamise julgustamiseks ja uuenduslike lahenduste väljatöötamiseks. Kuid selle asemel, et panna inimesi ideid valjult arutama, paneb ajukirjutamine inimesi need üles kirjutama ja anonüümselt jagama.
Aju kirjutamine algab individuaalsest tööst, jättes inimestele aega ja ruumi vabalt oma idee läbi mõelda, kartmata hinnanguid või valjemate või kõrgemate häälte mõju. Ajukirjutamine ületab need piirangud, lubades osalejatel oma ideed kirja panna, andes kõigile võrdse võimaluse osaleda. Samuti julgustab see inimesi võtma rohkem aega oma mõtete sõnastamiseks ja võimaldab neil arendada teiste pakutud ideid.
Ajukirjutamises on aga kõik võrdsed. Kõik osalejad saavad panustada samal ajal ja kõik ettepanekud on anonüümsed. Inimestel jääb ka rohkem aega oma ideede läbimõtlemiseks ja edasiarendamiseks.
Kokkuvõttes on nii ajurünnak kui ka ajukirjutamine mõlemad väärtuslikud tööriistad ideede genereerimiseks. Ideede genereerimisel tasub alati kaaluda, kas võtta ette järjekordne ajurünnak traditsioonilisel viisil või proovida saada kätte inimestelt kõik ägedad ideed, andes neile võimalus ka päriselt kaasa mõelda.
Allikad: What is brainwriting?
Brainwriting.
Adam Grant. Organizational psychologist and bestselling author.
Loe lisaks: 6 sammu käsu- ja kontrolli kultuurist usalduse ja inspireerimise suunas!