Kes meist ei oleks kurtnud selle üle, et tööd on palju, päevad on pingelised, aega ei ole, tahaks puhata? Probleeme on palju, miks ma seda teen? Olen kõigest väsinud jne. Kõlab ilmselt tuttavalt. Kõik on siiski sinu enda valikute küsimus. Miks sellest aru saamine meil tihti kaua aega võtab? Miks mõni inimene sellest lõpuni aru ei saagi? Eks see ongi see valikute küsimus.
Ma alustan sellest, et kuidas me ise piirame enda mõttemaaima ja seeläbi ka enda käitumist. Usun, et te kõik olete kuulnud platseeboefektist. “Platseeboefekt on nähtus, mille puhul organism reageerib mingi teguri toimele vastavalt ka siis, kui see tegur on asendatud millegi muuga – piisab organismi ootusest, et tegu on tegeliku teguriga. Näiteks võib tegu olla toimeainevaba ravimiasendajaga, mis ravimi mõju ikkagi esile kutsub” Ehk siis, me usume, et miski meid aitab ja sisendame seda endale ja see toimib.
Kas te olete kuulnud ka Noceboefektist? Väidetavalt tekib noceboefekt siis, kui inimese negatiivsed ootused põhjustavad negatiivsema mõju, kui see muidu oleks. Aastaid tagasi kuulsin esimest korda Mare Porki koolitusel Nocebo efektist ja see pani mind tõsiselt mõtlema. Sel hetkel rääkisime mitte ravimitest, vaid sellest, kuidas me ise endale tekitame Noceboefekti: “Mul ei ole aega; mul on palju tööd; ma ei saa hakkama; ma ei ole piisavalt edukas; mina küll selleks võimeline ei ole; mul on kalender nii täis; mul on nii palju tegemist; ma olen nii hõivatud kõikide tegevustega” jne jne.
Ehk kõik need mõtteviisid, mis tekitavad meis stressi, pinget ja tunnet, et miski ei ole võimalik ja midagi ei saa. Või veel hullem- ma ei ole seda ära teeninud. See, mis mõtteviisi sa evid ning mis valikuid sa teed, sõltub ainult sinust endast. Kahjuks on aga nii, et selle mõistmiseks on vaja jõuda mingisse arengufaasi ja julgeda endalt küsida, miks ma midagi teen? Mida ma tahan teha? Mis on minu jaoks tähtis? Mis vastab minu väärtustele? Mida ma tahan saavutada? Mida ma kardan?
Olles ise pika kogemusega personalijuht ja konsultant, kuulen sageli inimeste murekohti, kus keegi ei ole rahul oma tööga, ei saa hakkama oma juhiga, on hädas tööalaste situatsioonidega, tahaks tegelikkuses teha üldse midagi muud.
Igapäevased valikud- valikute küsimus!
Need ongi need samad igapäevased valikud. Tihti me ei julge neid valikuid teha. Me kulgeme sama rada ja selliselt aastaid, oleme rahulolematud aga muuta ka midagi ei julge, sest hirm on liiga suur. Mis saab siis kui ma ei õnnestu? Mis saab siis kui see on vale valik ja vale tee? Kuid me sageli ei küsi, mis saab siis kui me seda valikut ei tee?
Aga….meie elus!
Enda kogemusest tean, kui oluline ja määrav roll on valikute tegemisel hirmul. See hirm ning ebakindlus, mis istub meil õlapeal ja tuletab meile igapäevaselt meelde…. aga kui sa hakkama ei saa, aga kui see sul ei õnnestu, aga kui sa ei tule rahadega toime, aga kui …. ja neid “aga-sid” on veel ja veel. Kuid need aga-d on kõik läbi meie iskliku hirmu prisma. Me sisendame endale pildeval nende “agadega” seda, mida me lõpuks hakkame uskuma. Ehk siis see saama noceboefekt saab meid kätte.
Mõtleks nüüd teistpidi: … kui ma seda sammu ei astu, mis siis võib juhtuda; kui ma seda otsust ei tee, kui ma vaataks, mis põnevat elul mulle veel pakkuda on? Mul on praegu võimalus ja ma võiks proovida. Mul on tegeliikult aega teha mulle olulisi tegevusi, ma saan hakkama jne. Need ei ole just eriti sagedased mõtted.
Olen tihti nõustades juhte toonud enda elust ühe näite ja see näide on väga ilmekas rääkimaks sellest, et meil kõigil on suured hirmud ning hirmul on tegelikkuses suured silmad.
Aga mis siis juhtub, kui…
“Kolm aastat tagasi olin enda elus jõudnud etappi, kus meie väike eraettevõtluse äri oli sealmaal, et võisime avada poe FendaF ning sukelduda lemmiklooma toidu- ja maiuste ärisse. Sel hetkel olin ma palgatööl personalidirektorina G4Sis. Väga põnev ja visiooniga töö, suurepärane juhtkond, toredad kolleegid, parim personalimeeskond minu tööelus, palju võimalusi, head tingimused ja samas, kõik oli juba kuus aastat tuttav. Kõlab nagu unistuste töö, kuid midagi oli nagu puudu. Mingil hetkel tuli teha valik- kas palgatöö või eraettevõtlus? See otsus oli hirmutav, väga hirmutav. Kõik need küsimused: kas ma saan hakkama? Mis saab siis, kui äri ei lähe? Kuidas ma oma sissetuleku kindlustan? Kuidas ma ära elan?
Ma senini tänan enda head ametikolleegi ja tuttavat Riina Vartsu, kellega me rääkisime ja kes küsis minult ainult ühe küsimuse: ” No aga mis siis juhtub, kui see lemmiklooma äri ei lähe käima?” Ja ma mäletan siiani oma vastust tema küsimusele: ” No siis lähen teen seda personalijuhtimist edasi ja olen kogemuse võrra rikkam“. Täpselt nii see ongi. See samm, tulla ära palgatöölt ja teha oma äri on andnud mulle võimaluse saada oma äri tegemisest väga paju põnevaid kogemusi ning samal ajal olla ka teenusepakkuja, koolitaja ning kogeda neid võimalusi, mida ma palgatöötajana elus poleks osanud unistada. Parim otsus!
Kas ma kartsin? Jah, loomulikult! Väga! Kuid, ma andsin endale võimaluse! Ehk siis… valikute küsimus! Me peame julgema teha oma valikuid unistustest ja soovidest lähtuvalt.
Ei ole vaja endale sisendada: ma ei saa, ma ei jõua, ma ei oska ja mul ei tule välja. Kui sa päriselt tahad, siis sa saad. Kui sa päriselt hoolid, siis sa leiad aega. Kui sa päriselt tunned huvi, siis sa leiad võimaluse. Kui sa päriselt julged riskida, siis see risk saab tasutud! Pingutama peab nagunii, see on selge!
Kõik on alati valikute küsimus! Kõik on alati prioriteetide küsimus! Kõik saab alguse sinu enda isiklikest väärustest. Oluline on see, mis on sinu jaoks tähtis ja selle nimel sa peaksid ka tegutsema. Julgus enda eest seista, julgus enda prioriteetidest teada anda on see, mida inimesed hindavad. Julgus ise oma nocebo efekt unustada ja lähtuda enda tõelistest valiku soovidest!
Soovitan lugeda ka raamatut Designing Your Work Life: How to Thrive and Change and Find Happiness at Work. Bill Burnett.