Sel sügisel oli mul võimalus osaleda MTÜ Peaasjad poolt korraldatud vaimse tervise esmaabi koolitusel ja see ei ole kaugeltki mitte esimene kord, kus sedalaadi teemadega tuleb tegeleda. Personalijuhina töötades on olnud väga palju olukordi, kus oled sattunud kas juhuslikult või ka teadlikult kokku puutuma vaimse tervise teemadega ning on olnud vajadus selles osas ka inimesi toetada. Vaimne tervis on teema, millest varsti ükski organisatsioon ei saa ega tohi ka mööda vaadata.
Tänane olukord on toonud vaimse tervise teema veel rohkem esile ning vaadates meie elu, muutub see meie jaoks üha tähtsamaks. Ilmselt ei ole varsti inimest, kelle tutvusringkonnas ei leiduks kedagi, kes on kokku puutunud depressiooni, ärevushäirete, sõltuvuste, autismi, söömishäirete või muuda vaimse tervisega seotud temaatikaga. Rääkimata sellest, mida toob endaga kaasa vaimne pinge, stress, kasvanud nõudmised ja kõrgendatud ootused.
Mul on väga hea meel, et sellel teemal on hakatad üha rohkem avalikult rääkima ning kasvatama meie kõikide teadlikkust. Head tööd selles osas teeb www.peaasi.ee meeskond, kes on ühiskonnas teadlikkuse kasvatamisel andnud suure panuse. Kuid mõttekohti on veel endiselt väga palju. Toon välja huvitavama info, mida ise omandasin ning mõned mõtted soovitustena lihtsalt tavalistele inimestele märkamaks teist inimest enda kõrval.
Mis see häire õigupoolest on?
Hakkame kaugemalt peale ja kirjeldame lühidalt ning lihtsalt lahti, mis asi on õigupoolest vaimse tervise häire? Igaüks meist võib mõnes omaduses kalduda keskmisest kõrvale, kuid mis hetkel hakata seda vaatlema kui häiret? Häire puhul on välja toodud kõige lihtsamalt öeldes kolm olulisemat punkti:
1. See häirib inimest ennast ehk inimene ise kannatab selle all.
2. See on väga erinev keskmisest.
3. See häirib inimese toimetulekut igapäevaeluga ning segab tema suhteid, õppimist, tööd, või enda tervise eest hoolitsemist.
Mõtlema panevad faktid pärinevad WHO andmetest 2014 aastast, kus WHO hinnangu kohaselt kannatab vaimse tervise häirete all iga viies kuni neljas inimene aasta jooksul ning 30-40% inimestest terve elu jooksul. Peamised häired, mida inimesed kogevad on meeleoluhäired ja arevushäired. Ärevusega seotud olukordi ja meeleolu kõikumisi on meil kõigil kindlasti esinenud, kuid oluline on märgata ka ise, mis hetkel sellest saab reaalselt häire, mis hakkab halvendama meie elu kvaliteeti.
Üsna tihti on probleemiks, et inimene ei pruugi ise seda enda puhul märgata ning see on koht, kus peaksid tulema appi nii pere, sõbrad, kolleegid, lähedased. Ehk see on koht, kus meil võiks olla elementaarsed oskused olemaks abiks oma lähedastele.
Väidetavalt paraneb depressioonist 50-80% inimestest aasta jooksul ning kuni 90% ärevushäiretest paraneb adekvaatse sekkumise korral. Ka skisofreenia kohta võib välja tuua fakti, et 50% häire all kannatanuid elab täiesti tavalist elu. Oluline on siin põhimõte “Kas haigus juhib mind või mina teda”. Mida varem inimesed saavad abi, seda parem on paranemise prognoos.
Stigmatiseerimine ehk häbimärgistamine
Stigmatiseerimist esineb kahel viisil. See võib tulla ühiskonna poolt, mida nimetatakse sotsiaalseks stigmaks. Sotsiaalne stigma tuleneb ühiskonnas välja kujunenud hinnangutest, arusaamadest, senistest kogemustest ning tugineb paljuski müütidele, valearusaamadele või vähesele teadlikkusele.
Teine stigma liik on enese stigma ehk inimese enda poolt tekitatud. Enese stigma tekib inimese enda mõtete kaudu. Inimene ise hakkab endast pidevalt negatiivselt mõtlema, nopib välja kõik negatiivsed sõnumid ning seeläbi enesestigma muudkui süveneb. Üsna kiirelt võib see lõppeda eneseisolatsiooniga (ei taha midagi teha, ei taha kuskile minna, ei taha kedagi näha). Mõlemad stigmad on aga väga rasked ja pärsivad kõvasti nende inimeste hakkamasaamist ning kindlasti ei aita kaasa paranemise protsessile.
Vaimse tervise osas levib väga palju müüte, dogmasid, väärarusaamasid ning üsna vähene on ka teadlikkus vaimse tervise häiretest. Stigma ümberlükkamine ning asja teise pilguga vaatamine on väga keeruline. Olen ise pidanud end üsna tolerantseks inimeseks ja veel vähem olen ma olnud inimene, kes kuidagi sooviks või tahaks kedagi häbimärgistada. Sellegi poolest sain ka mina koolitusel mõtiskleda kõvasti enda hoiakute üle. Tee sinagi läbi ja vasta nendele küsimustele:
- Kas võtaksid/sooviksid psüühikahäirega inimest endale:
- oma meeskonda?
- naabriks?
- töökaaslaseks?
- lapsehoidjaks?
- aga kui see oleks mu enda ema?
- aga kui see oleksin mina?
Nüüd sa loed ja mõtled, et kõik sõltub ju häire väljendusviisist ning selle inimese toimetulekust. Nõus, sõltubki. Kuid tihti on kahjuks nii, et kui kuuleme või saame teada inimesel olevast häirest- olgu see siis ärevushäire, bipolaarsus, skisofreenia vmt, siis me enam nii altid “Jah” otsuseid langetama ei ole. Olen pidanud sellega kokku puutuma kahjuks ka tööelus. Vaimse tervise häirega inimest on olnud lihtsam/mugavam mitte tööle võtta, sest mine tea, mis sellega kõik veel kaasneb. Kõik tundmatu on ju hirmutav. Tegelikkuses aga ei pruugi midagi kaasneda, sest inimene elab täiesti normaalset elu nii nagu iga teine, mõne muu kroonilise haigusega ja suudab sellega iseseisvalt ilusti toime tulla.
Mida saame teha, et häbimärgistamine väheneks?
Alustame sellest, et märkame iseenda stigmatiseerivaid mõtteid. Ei sildista “meie” vs “nemad”, me kõik oleme lihtsalt inimesed. Samuti on hea kuulata ise enda sõnavara, mida me kasutame. Sageli väljenduvad meie suhtumised ja hoiakud just sõnavaras, mida me ise kasutame ning see kuidas me midagi sõnastame.
Oluline on õppida rohkem aru saama vaimsest tervisest üldisemalt ning üritada mõista, et tegemist on täiesti tavaliste inimestega meie keskelt. Kuna üsna palju on oletamist, siis võiks seda vältida ja selle asemel küsida, uurida, kuulata ning püüda mõista. Mis aga põhiline – proovida mitte defineerida inimest läbi tema haiguse.
Kuidas aidata kui märkad, et keegi vajab abi?
Kui füüsilise tervisliku seisundi puhul me märkame ja tegutseme, siis sama oluline on märkamine ka vaimse tervise puhul. Ei tohi minna mööda ega jätta tähelepanuta. Oluline on, et me oskaks vaimse tervise probleemidega inimesi ära tunda ja neile õigel hetkel abiks olla ja suunata tegutsema.
Vahel on esimene samm lihtsalt ära kuulamine, toetamine ja suunamine. Tänapäeval peaks lahti saama sellest arvamusest, et tavaline inimene ei saa abi pakkuda ja vaimse tervise abi peab andma alati vaimse tervise spetsialist. Loomulikult, kui asi on juba süvenenud, siis on abiks spetsialist, kuid algses staadiumis, olgu see siis stress, pinged, ärevus jmt. on alati esimeseks sammuks märkamine ja suunamine. Niisama mööda vaadata ei tohiks!
Tööelu muutustest tingituna muutub vaimse tervise teema üha olulisemaks ka organisatsioonides ja töökollektiivides. Inimesed on hajusmeeskondades, töötavad kodudes, on palju rohkem üksinda, või siis on liiga palju segavaid faktoreid. Kõik see mõjutab inimese vaimset tervist ja stressi taset. Juhtidele ja personalijuhtidele saab soovitada vaid üht: Märgake rohkem! Jälgige, mis teie inimestega toimub ning kui on näha mingeid teistlaadi käitumisi, tegusid, meeleolusid, siis on põhjust olla inimese jaoks olemas ja proovida temaga rääkida.
Loe ka blogi, mida toob kaasa maailma kiire muutumine meie igapäeva tööellu.
Kasutatud materjalid:
Vaimse tervise esmaabi koolitus K. Mäe materjal.2020.
www.peaasi.ee