Aeg on suhteline mõiste. Aeg on väga elastne. Kõik, mida ma otsustan teha või mitte teha, on minu enda valik. Kui mul ei ole aega mingi tegevuse jaoks, siis järelikult ei ole see minu prioriteet, ei ole mulle oluline, või ei taha ma seda teha. Aega saab defineerida kui sinu enda valikut.
Mind on pannud see teema mõtlema just seetõttu, mida olen ise viimase aasta jooksul kogenud. Raputades end lahti tavapärastest rutiinidest ning jälgides enda tegevusi, harjumusi, sissejuurdunud käitumiste mustreid. On põnev avastada, kuidas midagi vana kerkib taaskord pinnale. Kuidas tekib taaskord see vana “needus”, et ma ei suuda välja rabeleda pidevast “mul pole aega” mõtteviisist ning koos sellega hakkab vaikselt kohale hiilima stress. Kas sellele on võimalik pidurit tõmmata? Panen siia enda mõtete vahele kirja ka soovitused, mida hiljuti lugesin.
Kodukontor ja aeg
Kevadel asusid kodukontoritesse ka paljud need inimesed, kellel see seni võimalik ei olnud. Alustades tööd kodukontoris tõded, et tegelikult on see väga mõnus ja mugav. Hoiad kokku palju aega. Enne kulus tööle ja koju sõitmiseks päeva jooksul ligi 2,5 tundi. Kodukontoris saad teha tööd üldjuhul just sel ajal, kui sulle endale sobib. Kui töö lubab (minu töö tihti lubab), siis saad teha oma töiseid tegemisi arvutis lausa öötundidel ning pärast seda lubades endale hommikul ärkamiseks pikemalt aega. Suviti saad nautida töötamist värskes õhus. Vahel saad minna kohvikusse tööle ja ka see on igati mõnus. Kõlab ju päris toredasti.
Kuid nagu ikka, on igal asjal kaks külge. Kõige selle hea juures on aga päris suured ohud. Vaatame neid ohte indiviidi tasandilt.
Continue reading “Kui palju sa tegelikult töötad?”